11. oktoobril kehtestas Pakistani president Asif Ali Zardari ametlikult erakorralise seisukorra loodepoolses Khyber Pakhtunkhwa provintsis. Otsustav dekreet saatis laiali provintsivalitsuse, mida juhtis endise peaministri Imran Khani asutatud poliitiline liikumine Pakistan Tehreek-e-Insaf (PTI). Kuigi keskvalitsus põhjendas sekkumist haldusliku suutmatusega võidelda kohaliku äärmuslusega, näevad strateegiaeksperdid selles sammus sõjaväe võimu agressiivset kindlustamist feldmarssal Asim Muniri juhtimisel, mille eesmärk on ennetada föderaalpealinna poole suunduvaid valitsusvastaseid meeleavaldusi.
Sisemine polariseerumine ja mõrad terrorismivastases võitluses
Peaminister Shehbaz Sharif põhjendas föderaalset sekkumist riikliku julgeoleku vajadustega, väites, et piiriprovintsile eraldatud luure- ja terrorismivastaseid ressursse majandati valesti, samal ajal kui mässuliste tegevus hoogustus. See samm toob aga esile sügavad doktrinaalsed erimeelsused sisejulgeoleku küsimustes. Kui Islamabad pooldab laiaulatuslikku sõjalist mahasurumist selliste mässuliste rühmituste nagu Tehrik-i-Taliban Pakistan (TTP) vastu, siis piirkondlikud esindajad on korduvalt toetanud kohalikku deeskaleerimist ja läbirääkimistel põhinevaid kokkuleppeid, järgides Khani varasemat valitsemisdoktriini.
Geostrateegilised nõrkused ja välispoliitilised ambitsioonid
Lisaks vahetutele parteipoliitilistele hõõrumistele on Khyber Pakhtunkhwal Lõuna-Aasia julgeolekustruktuuris ülioluline geostrateegiline roll. Provintsis asuvad Hiina-Pakistani majanduskoridori (CPEC) peamised transporditrassid ning see on tavapäraste kaitsejõudude jaoks asendamatu värbamisbaas. Pikaajalised rahutused ja institutsionaalne lagunemine selles koridoris ei ohusta mitte ainult elutähtsaid taristuinvesteeringuid, vaid murendavad ka relvajõudude ühtsust.
Süvenev sisekriis piirab järsult Pakistani diplomaatilist mõjukust välismaal. Kuigi Islamabad on aktiivselt püüdnud positsioneerida end võimaliku vahendajana Teherani ja lääneriikide vahel, vähendavad kestvad siseriiklikud rahutused tugevalt riigi võimet toimida usaldusväärse piirkondliku tasakaalustajana. Ilma institutsionaalse konsensuse ja sidusa terrorismivastase tegevuseta kodumaal toovad Pakistani välisdiplomaatilised algatused laiemates Lähis-Ida ja Euraasia julgeolekuküsimustes üha vähem tulemusi.